Teiseks tööotsaks saime endale traktoriga sõitmise mööda oliivi puid. Esmaspäeval, kui sinna esimest korda jõudsime, oli meie reaktsioon üsna kesine. Mõtlesime päris tõsiselt järgmine päev juba ära minna. Majutus oli plekk karbis, mis päeval läks saunaks ja öösel päris külmaks ja praksus päris hästi päikse käes. Muidugi kogu see majutus seal andis soovida. Suured ämblikud ja võrgud igas nurgas, rääkimata mustusest köögis. Kuid kõigele sellele, häiris meid kõige rohkem see, et pidime hakkama tegema vahetustega tööd, mida me ei teadnud. See tähendas seda et, üks meist teeb päeva esimeses pooles ära 9h ja teine päeva teises pooles, lõpetades üsna hilja. See oli ka põhjus, miks mõtlesime juba esimese päev lõppedes ära minna, sest poleks terve selle aja peaaegu kedagi näinud ega kellegagi rääkida saanud, üks lõpetab, teine alustab, üks lõpetab, teine magab, üks alustab, teine magab. Esimene päev muidugi anti meile teisi tööülesandeid kui traktori sõit, selle instruktaasi saime järgmine päev, kui olime otsustanud ikka kätt proovida. Oliivi farmi vastu meid võttis.. esialgu tundus justkui araablane, suure musta habemega ja pea peidetud suure riide alla. Hiljem tuli muidugi välja et ta oli Indiast päris hoopiski, nimeks Lakhwinde. Teine mees farmis tegutsemas oli Trevor, tema oli see kel õnnestus meid veenda, et ikka prooviksime mõned päevad.
Teine päev saime juba traktoritega sõitma hakata. Olime otsustanud kätt proovida. Saime väikse sissejuhatuse ja juba jäetigi traktor täitsa meie hoole alla. Hommiku poole tegi Kert ja peale lõunat mina. Esimene töö traktoriga oli oliivi puude ridade vahelt läbi sõita ja neid pritsida mingi kemikaaliga, mis hävitks muru ära. Seda oli tarvis teha tuleohutuse pärast. Et kui peaks põleng tekkima, ei leviks tuli oliivi puudele.
T unnid me tegime muidugi paremaks, et ei peaks liiga hilja õhtuni väljas olema. Kert alustas juba kell 5 hommikul, et mina saaks kuskil lõuna aeg vahetuse teha ja lõpetada normaalsel kellaajal, mitte päris öösel.Ridade vahel oli palju kängurusi hüppamas, kes tihti hüppasid traktori eest ära aööes päris viimasel minutil.
Esimene õhtu traktoriga oli natuke kõhe tunne. Kuna olin majutusest natuke eemal, suisa teisel pool maanteed, ja isegi mööda maanteed mõnda maad sõitma. Kuna pimedaks läks ka juba kuskil 18:30, ning mul oli tarvis olla kuskil 21:30-ni. Pimedat aega oli üksjagu. Aga ei olnud midagi hullu, lihtsalt natuke veider.
Ühel õhtul õnnestus mul traktori esimene ots keevitusest lahti saada ja see katki teha. Sain varem õhtule! Ei saanud… Sest ma tark unustasin ühe vedru lulla põllu peale maha, mis oli kindlasti vaja üles leida, võtsin meile antud ute(kastiga auto) ja läksin seda pimedas põllu peale otsima. Õnneks ma enam-vähem teadsin kus see asus. Kuid läks siiski ligi 20 minti et see üles leida, ei olnud tegemist just kõige suurema jupiga. Utega oli ka tore pimedas sõita, sest tavatulesid polnud, ainuke tuli mis kuidagi funkas olid kaugtuled, aga et need toimiks, pidi kogu aeg kangi peal hoidma. Põllu vahel ümberpööramine oli kunst omaette, sest tagurdada ei näinud üldse, aga kuidagi sai ikka tehtud!
Tegelikult midagi hullu traktoril viga ei olnud ja tõenäoliselt olid lihtsalt keevitused vanaks ja nõrgaks jäänud ja pididki lahti tulema, ma lihtsalt võib-olla aitasin natuke kaasa. Aga hommikul sai masin uuesti korda tehtud, uued keevitused peale ja sai juba uuesti mõne tunni pärast sõita. Mina selle traktoriga rohkem ei sõitnud. Ei sõitnud enam selle pärast, et peale lõunat hakkas vihma sadama ja siis sed tööd teha enam ei saanud, kuna kui kemikaal vihmaga kokku puutus, ei mõjunud see enam kuidagi. See päev sai teha mingeid juhu otsi. Aitasin mingil sakslasest rekkajuhil katust ehitada rekka konteinerile, millega ta meile järgmised päevad sõnnikuhunnikuid tõi.
Alates järgmisest päevast saimegi uued tööülesanded. Saime hakata sõnnikut oliivi puude ridade vahele viima, kuna päevad olid vihmased ja teist tööd enam teha ei saanud. See meeldis meile rohkem. Tegevust oli rohkem, pidi sõnniku ühe traktoriga peale laadima ja teisega ridade vahele sõudutama, kast sai üsna kiiresti tühjaks.
Suure käruga pidi sõitma mööda kitsaid vahesid ja ala oli kohati ikka päris mägine. Vahepeal ei tahtnud väga mäkke ronida ja teinekord tahtis kuidagi kiiresti mäest alla lippama hakata.
See ongi enam vähem kõik mis meie oliivi farmi kogemustest rääkida. Kokku olime seal kaks nädalat, aeg läks kiiresti ja harjusime ära ka vahetusetega, kuid enam pikemalt seal olla ka ei tahtnud. Uued seiklused ootavad.
Adventures of Rauno 