The Journey Begins

Thanks for joining me!

Good company in a journey makes the way seem shorter. — Izaak Walton

post

Aastavahetus Sydney’s

Aastavahetuseks jõudsime tagasi Sydneysse. Minek oli üsna ootamatu, kuid õnneks leidsime kiirelt ka öömaja. Majas võttis meid vastu Vietnami päritolu naine, kes ei rääkind sõnagi inglise keelt. Tutvustas meile maja ja igakord kui ta üritas midagi öelda, näitas ta käega ja ütles mh mh mh.

Hiljem tuli sinna majja elama ka üks kutt Itaaliast, kes tänaseks Austraalias juba olnud üle 4 aasta ja tuli Sydneysse ainult ilutulestiku pärast, sest polnud seda veel näinud ja siiski üks maailma võimsamaid.

Kuna meil endal väga head plaani selleks õhtuks polnud, sai temaga punti löödud ja temaga mindud. Kuna Sydney ilutulestikku läheb vaatam meeletult inimesi on enamus kohti linna keskel piletitega, mis on viimaseks päevaks juba ammu maha müüdud. Hinnad varieeruvad 50$ kuni 800$ koha eest. Meie läksime natuke kaugemale, aga see eest, koht oli tasuta ja üllatuseks ei olnud isegi väga täis. Sest üldiselt kõik vaatamiseks mõeldud kohad avatakse kas eelneva päeva õhtul või siis 31 vara hommikul. Selle tõttu, paljud inimesed lähevad juba eelneval õhtul telkidega kohale ja telgivad seal, et endale hea koht saada. Meil vedas, hakkasime liikuma alles 5 õhtul, kõigepealt 15 minti kõndimist, seejärel 35min rongiga ja edasi 40min bussiga ja siis jälle 30min kõndimist.

Kui bussist välja tulime, jõudsime kõndida ligi 20min, kui hakkas vihma sadama. Alguses tuli natukene ja seetõttu sai jäädud puu alla, kuid üsna pea muutus see väga suureks paduvihmaks ja hoopiski äiksetormiks. Minutite pärast olin juba läbi märg ilma kuiva kohata. Tark mina ei võtnud ka mitte midagi vihma jaoks kaasa. Mannyl( Itaalia kutt) oli kotis kogu varustus olema, vihma jaoks vihmakeep, oli hästi ette valmistunud. Kui vihm natuke vaiksemaks jäi, liikusime natuke edasi et leida natuke parem vari kui puu, leidsime kellegi garaasi. Seal oli hea kuiv, soe ja tuulevaikne. Seal sai oodatud ligi 20 minutit kindlasti. Samal ajal kontrollisin üle oma koti, et kui märjaks seal asjad said. Mõned kaasas olnud paberid said päris märjaks, õnneks pass oli kuiv ja sai pandud ilusti kile sisse. Õnneks olid mul kaasas ka varusokid ja pusa, mis küll olid ka märjaks saanud, kuid tegid hiljem keha kendasi uuesti soojaks, kuna ootamist oli siiski veel küllaga, kell oli alles äkki 7-8 õhtul.

Kell 9 toimus esimene ilutulestik, see oli mõeldud lastele, et nad ei peaks hilisõhtuni üleval olema. Kestis see täpselt 8minutit. Olek meie koha peal oli väga meeldiv. Ei olnud mingit kisamist ega karjumist, ei olnud enda raketidega paugutamist. Olek oli üsna vaikne ja kõik ootasid ja nautisid olekut. Vihma enam õnneks väga kõvasti õhtu jooksul ei tulnud.

Lõpuks oli kätte jõudnud ka õhtu põhi sündmus, ehk õige ilustulestik. Austraalia kombed on natuke teised, kui kell lõi 12, ei hakanud keegi üksteisel kätt suruma ja kallistusi jagama, vaid rahulikult vaadati ilutulestik lõpuni ja siis mindi oma teed. Ilutulestik oli võimas, kogu Sydney linnas lasti õhku kuskil 5 miljoni dollari ligi rakette. Oli kaunis vaatepilt. Kindlasti meeldejääv vaatepilt.

Peale ilutulestikku oli aeg tagasi liikuma hakata. Busse sõitis küll tunduvalt rohkem, kui muidu, olid need kõik kiiresti väga täis ja isegi ei peatanud enamus peatustes, sest bussi lihtsalt rohkem ei mahtunud. Selle tõttu kõndisime me väga pikalt, julgelt ligi tund aega, kuni lõpuks saime ühe bussiga ikka tagasi kesklinna, et sealt edasi rongile minna. Rongijaam oli täiesti umbes. Isegi pileti ostmine oli peaaegu et võimatu , kuna masina taga oli umbes 100 inimest. Ja kohas, kust saab edasi terrassile minna… see oli täielikult umbes. Ootasime seal ligi 20min, kuni saime aru, et seal ei toimu mitte mingisugust liikumist ja otsustasime leida mõne alternatiivi. Leida buss ja sellega saada. Teel bussi peale kaotasime ära itaallase, saatis mulle telefoni küll oma asukoha, kuid selle kaudu jõudsime meie hoopis teise raudteejaama punkti, mis meie õnneks oli täpselt see koht, kust saime oma rongi peale ja miski pärast seal polnud üldse inimesi ega järjekordi, korraldus selle koha pealt oli ikka väga halb, sest mingeid suunamisi sinna küll ei näidanud. Saime rongi peale, sai öeldud ka Mannyle, kes sai natuke hiljem ka kohe rongi peale. Jõudsimegi lõpuks koju. Kell oli 3 öösel. Võttis meilt kokku ainult umbes 2 tundi ja 45 minutit, et meie vaatamiskohast öösel tagasi koju jõuda.

20181231_192212
Mina märjana kuivas garaazis

20181231_193606

20181231_193610
Meie vaatlemiskoht õhtuks

20181231_203957

20190101_00025920190101_001148

Töö lehmadega, Texases

Pärast rallit olime veel mõned päevad Coffs Harbouris et auto korda saada ja edasi liikuda. Nende päevadega õnnestus ka endale uus töökoht leida. Sõita ei olnud väga palju, kuskil 400km. Kasutasime Google Maps ja soovitas meile kõige kiirema tee sinna, ega midagi alustasime teekonda. Üsna pea tuli välja, et see ei olnud sugugi hea tee mida mööda sõita. Sest julgelt pool sellest teekonnast oli ainult kruusatee. Vahepeal tuli lausa tund aega tee peal oodata, kuna lambad olid keset teed ja neid parajalt aeti teise kohta, mööda seda sama teed, mida me sõitsime. Õnneks meil kiiret polnud ning sellest meile hullu polnud.

20181124_145346

Mehel oli kaasas kaks koera. Ise ei läinud ta kordagi masina seljast maha, tegi vaid käega liigutuse ja koerad läksid ajasid üksikud maha jääjad kampa tagasi ja kui oli vaja pöörata, üks koer jooksis kohe karja ette ja teine jäi taha ootama. Lausa lust oli vaadata kui hästi neil see asi selge oli. Kui lambad korralikult edasi liikusid, kutsus mees nad enda juurde, mõlemad hüppasid jälle masina peale ja sõideti edasi.

20181124_142953

Kui Texasse kohale jõudsime oli meil juba öömaja olemas. Väike tuba kahe voodiga, aga ajas ilusti asja ära. Kõik teised, kes selles motellis ööbisid, töötasid kõik samas kohas, kuhu ka meie juba järgmisel hommikul läksime. Kõik maja kaaslased olid väga toredas, enamus neist olid samuti sama viisa peal, mis meie, erinevatest riikidest. Kaks tükki olid Suurbritanniast, kaks Kanadast, üks Saksamaalt, üks Ameerikast ja kaks tükki Austraaliast. Seal oli isegi olemas lauamäng Risk, mida ka loomulikult sai mängitud.

Esimene tööpäev – kaks tundi paberimajandust. Meile anti kätte ligi kahesajaline pataks paberit ja peaaegu iga paberi pidi ka allkirjastama, et oled sellest aru saanud. Esimene päev midagi väga ei näidanud. Oli rohkem päeva täide ja ei tundunud väga põnev olevat.

Järgmisest päevast pidime iga päev kella viiest hommikul kohal olema. Meie jaoks tähendas see kell 3.45 ärkamist, kuna hommikul oli sõita ka umbes 25km. Ärkamisega väga probleeme polnud.

Järgmine päev oli pikk, suisa 12h tööpäev. Sel päeval sai juba proovida ka lehmade vaksineerimist. See ei olnud väga tore. Sest töö oli väga tempokas ja tundsid ennast seal kui masin, kui tegemist oli ikkagi ju loomadega. Mina enamus ajast muidugi ajasin lehmasid lihtsalt crushi sisse(Koht, kus sai lehmasid kaaluda ja nende pea jäi välja et vaktsineerimine teha ja steroide neile sööta)

20181201_132952

20181201_134357
Crush

20181201_140007

20181127_060529.jpg

20181127_091627.jpg

Tööd tegime seal täpselt 11 päeva jutti. Suutsime ära olla ainult oma esimese vahetuse. Tegelikkuses oleks võinud ka kauem olla, aga tulid teised plaanid ja mõtted. Töö ise midagi rasket ei olnud, aga kuna koht ise kuidagi meeldib ei olnud ja inimesi koheldi rohkem kui numbreid, siis ei olnud väga suur isu sinna kauemaks ka jääda. Texases oleku aja tegid minu jaoks lahedaks inimesed, kellega enda motellis tuttavaks sain.

Coffs Harbour – WRC 2018

Jõudsimegi lõpuks Coffs Harbourisse. Tee oli pikk, kuid nüüd oli see läbitud. Jõudsime kohale päev varem. Esimene päev lihtsalt uudistasime linnas ringi. Juba järgmine päev oligi avamine. Avamisele kõndisime jala, toimus see rannas, oli ligi 1h kõndimist meie majutusest. Esimene reaktsioon oli, et inimesi on väga vähe, tundus kuidagi tühi olevat see koht. Kuid mõne aja pärast ikka oli juba natuke rohkem rahvast.

20181115_163736(0)

20181115_165950

Järgmine päev algasid sõidud juba üsna vara, esimene vist juba 7 hommikul. Kuna meil oli sõita ka ligi 50km, siis mõtlesime et lähme teisele sõidule, mis pidi olema kuskil 9. Alustasime liikumis kenasti kell 8, et õigel ajal kohale jõuda. Kuid päris nii see ei läinud. Tuli välja et see vaatlemis koht, kuhu meie sõidsime, oli üsna kõrgel mäe otsas. Tee oli väga kurviline ja aeglane. Kuna maksimaalne sõidukiirus oli seal 90km/h, reaalne kiirus 50km/h, siis google arvestas liikumist maksimaalse lubatud kiirusega ja sealt ka meie vale ajaarvestus. Jäime kohale kuskil 5-10 min hiljem. Kuid me parkisime väga kaugele, kuna kõik teeservad olid autosid täis, mõtlesime et pole mõtet isegi proovima hakata lähemale sõitma ja parkisime kiirelt ära. Oleks me vaid teadnud! Tegelikkuses pidime kõndima ka veel vähemalt 15min ja vabu kohtasid tegelikult leidus ka eespool. Me ei arvanud et seal nii palju inimesi on. Lõpuks jõudsime raja juurde, kuid kahjuks eelmine auto oli just olnud Oti oma, millest me ilma jäime. Seismiskohtadega väga suurt probleemi polnud, meil õnnestus ennast üsnagi raja lähedae pressida. Sellegi poolest olime seal ligi tund aega ja vaatasime teisi autosi möödumas, kuniks mõtlesime et lähme sõidame järgmise etapini, mis me neid aeglasi autosi ikka vaatame. Nõnda ka tegime.

20181116_092410.jpg
Esimene vaatluskoht

20181116_090646.jpg

20181116_123858.jpg
Järgmine etapp sel päeval

Ühelegi järgmisele etapile me enam hiljaks ei jäänud. Pigem vastupidi, üldjuhul olime lausa tund varem kohal, et endale head kohad saada. Olime jube targemad ja kaasas olid isegi meie kokkukäivad toolid, mida saime kohe raja kõrvale asetada ja mugavalt oodata.

Esimese ja teise ralli päeva viimane etapp toimus linnas. Esimene õhtu läksime õige vara. Läksime 1h varem ürituse algus ajast, kuid avamine oli tegelikkusest 30min hiljem ja peale seda tulid alles kõige aeglasemad masinad. Autod, mida me vaatama läksime tulid alles 1h pärast kui mitte hiljem, kokku oli ootamist julgelt üle kahe tunni. Kuid linna rajal vähemalt oli vaade üsna hea, oli olemas ka suur ekraan kuhu vaadata.

20181116_173822_015

Meie üllatuseks oli kohale tulnud päris palju eestlasi. Kui muude riikide lippe oli võib-olla üks  või kaks, siis eesti omasi oli julgelt 15 ja rohkem.20181117_165059.jpg

Üldiselt need kolm päeva läksid kiirelt, oli lahe uus kogemus. Lisan pilte kogutud erinevatelt etappidelt.

20181117_131222(0)

20181117_132023

20181118_090213

20181118_11581320181118_121132

Viimane pilt on eelviimasest etapist. Olime jälle vara kohal. Lõpuks hakkasid ka autod tulema. Otti auto pidi olema kaheksas. Autod tulid umbes 2 minutiliste vahedega. Järsku oli natuke pikem paus, vähemalt 4-5minutit. Paus oli just enne seda kui oleks pidanud tulema Oti ja Martini Jaris. Sain üsna kiirelt aru, et miskit on valesti ja võtsin kätte telefoni ja lugesin uudiseid. Oligi nii, kahjuks olid nad rajalt välja sõitnud ja mootor enam käima ei läinud. Läksime sealt ära, viimase etapi kohta, seal toimus ka lõpetamine. Kuni selleni oli päris põnev olnud jälgida kõike etappe. Kuid see viimane, enam ei huvitanud enam kuidagi, enam ei olnud põnev. Ootasime lõpetamise ja gala ära ja oligi kogu üritus järsku läbi saanud. Ei olnud just selline lahendus, mida meie ootasime, kuid sellegi poolest oli tore üritus.

20181118_140723_021
Lõpetamine

Ürituse lõpp oli ka naljakas. Seal oli olemas kaks erinevat poodiumit. Kuid kirjas ei olnud milline on milline. Ühe poodiumi juurde sain väga hea koha, kohe täitsa esimene rida. Kuid hiljem tuli välja et see oli ainult Austraalia ralli poodium, mitte üldarvestuse poodium. Läksime siis teise poodiumi juurde, natuke hiljem tuli välja et see poodium oli mõeldud ainult üldvõitja jaoks, mitte kolme esimese koha jaoks. Meie ootsime näha veel eestlasi poodiumil, aga tuli välja, et seal ei olnudki neile poodiumit mõeldud. Nende autasustamine toimus mõned päevad eemal kuskil mõjal juba pidulikumalt. Sellega oligi ralli läbi saanud.

 

 

Frankland River – Albany – Esperance – Ravensthorpe – Norseman – Eucla – Ceduna – Port Augusta – Adelaide – Wagga Wagga – Sydney – Newcastle – Port Macquarie – Coffs Harbour

Ajal kui olime veel oliivi farmis tööl, mõtlesime et sõidame natuke edasi, käime farme läbi ja tõenäoliselt oleks ka uue töö leidnud sealt üsna lähedalt. Plaan oli minna Bunburry poole, see oli koht, kus oli palju erinevaid farme, tööga poleks seal probleeme olnud ja koht ise ka üsna hea asukohaga, otse ranniku lähedal ning poleks olnud väga pikka meie asukohast oliivi farmis, mis oli Frankland Riveris.

Kuid üks päev midagi muutus. Ütlesin Kerdile, et umbes 3 nädala pärast on Coffs Harbouris ralli. Ma ei teagi, kas mõtlesin sellega midagi või mitte, tean seda et umbes 15 min pärast oli meil hull mõte, et sõidame sinna ja hoiame Otile pöialt. Tegime väikse plaani, et kuidas sinna jõuda ja kuidas oleks mõistlik võimalikult soodsalt kolme nädalaga Austraalia teise otsa saada, kuna sõita oli päris pikk maa, umbes 4000km, kuid tegelikkuses sõitsime palju rohkem, umbes 5500km.

This slideshow requires JavaScript.

Kätte jõudis esmaspäev 29.oktoober( ralli algas alles 15.novemer), oli aeg sõitma hakata meie sihtmärgi poole. Jäigi Bunburys käimata. Meie esimene suurem linn kuhu plaanisime esmaspäeval jõuda oli Albany. Sinna ei olnud väga pikk maa, kuid me ei tahtnud esimesed päevad liiga palju sõita, kuna me ei olnud veel palka saanud, see pidi tulema alles neljapäeval.

Tegime plaani Kerdiga et Coffs Harbori poole sõites üritame ka võimalikult palju ringi vaadata kui kuskil midagi huvitavat on. Albany lähedal oli koht ninema Dennmark, seda kohta mainis mulle oliivi farmis olnud indu. Seal pidavat olema väga suured puud, mis on 200-300m kõrgused. Nii kõrged nad muidugi ei olnud, aga suurust oli neil üksjagu. Koha nimi oli Valley of Giants.

20181029_095437

Kõigepealt uudistasime maa peal, edasi saime ka puude kõrgustele.

20181029_102721

20181029_102709

 

Peale puude vaatamist oli alles lõuna, päevast aega oli veel päris palju, sõitsime Albany poole, sõites sinna poole leidsime ühe ilusa ranna koha. Väga ilus koht oli, vesi kutsus väga ujuma, kuid tuul oli üsna külm, ega vesigi väga soe polnud ja ei hakkanud minema, palju palju randasid uute võimalustega tulekul.

20181029_113853

20181029_120825
Kui sisse zoomida, siis leiate mind keskelt suure kivi otsast

 

 

20181029_121126
Tuletasin oma kunagist lemmiktegevust meelde

 

Peale seda sõitsime Albany ja üsna pea oligi juba aeg endale öökoht leida. Meie esialgne plaan oli, et üle ühe öö ööbime kuskil looduses siis kuskil caravan pargis, kus võimalik pesta. Kuna see oli meie esimene öö, pidi see loogika järgi olea kuskil loodues. Sel hetkel me veel väga ei osanud otsida, ega teadnud kuidas leida endale normaalne magamiskoht looduses. Esimene koht kuhu läksime oli kuskil 10km Albany linnast väljas. Põhimõtteliselt oli see koht lihtsalt väike maantee tasku, mis oli üsna räbala välimusega, inimesed endast palju prahti maha jätnud ning kõigele sellele ei tundunud see kohta ka väga turvaline. Otustasime et sõidame linna poole tagasi ja otsime endale ikkagi caravan pargi kus normaalselt ööbida. Tegime uued arvutused, isegi kui iga päev caravanparkides ööbida, peaksime rahaliselt ilusti toime tulema.

 

20181029_164432
Meie esimene öö sihtkoha poole, proovisime kas on võimalik kahekesi autos magada, jättes kõik asjad autosse, kui peaks vajadus tekkima. Asjad mahtusid ära, meie ka!

 

Järgmine päev liikusime edasi, selle päeva peatus väikses kohas nimega Ravensthorpe. Teine päev, 30.oktoober.

Sel päeval suuri tegemisi ei olnud, hommiku poole käsime veel Albany linnas ringi ja siis hakkasime sõitma. Poolel teel nägime üht suuremat mäeküngast mis nägi päris lahe välja. Mõtlesime et lähme sõidame lähedale, äkki saab kuidagi üles poole minna, kuna meil aega oli. Sõitsime umbes 30km ära liivateel ja siis tuli välja et mäele lähemale ei saanudki.

 

20181030_113958.jpg
Lähedalt oli pilt palju parem, telefoniga ei saa reaalsetest kõrgustest väga aru

Õige pea jõudsimegi juba Ravensthorpe väiksesse linna. Alguses me ei leidnud kohe sealset ööbimisparki kohe üles, tiirutasime natuke ja leidsime. Sellest päevast avastasime enda jaoks väga olulise telefoni appi WikiCamps, mis näitab kõikide erinevate camperparkide asukohti ja looduse kohti ja palju muud, ilma milleta oleks tõenäoliselt olnud palju keerulisem õigeid kohti leida.

 

20181031_100801.jpg
Selles kohas tahtsid kangesti meile sõbraks olnud kaks kana, kes meil järel käisid ja siis meie auto kõrvale tuiama tulid.

 

Kolmas päev, 31.oktoober, sihtkoht Esperance. Selle päeva plaan oli jõuda Esperancei, kuid kui seal olime, oli kell alles lõuna, sõime seal ilusa jäerve ääres, kus natuke ka ringi tuiasime ja otsustasime et liigume edasi, mõeldes et sõidame Norsemani välja.

 

20181031_124257.jpg
Järve äärne koht, millest rääkisin

Enne, kui Norsemani juurde edasi sõitsime, nägime kaardi pealt, et Esperance lähedal peaks mingi koht olema, mis kutsub ennast ”Stonehenge”-ks. Mõtlesime, et lähme vaatame üle, mis nali sinna kokku pandud on. Tuli vällja et, et see koht oli suure aia taga ja aed oli sellel päeval suletud, ehk siis, sinna oleks sisse saanud ainult ostes pileti.

Oli aeg edasi sõita Norsemani poole. Enne sihtpunkti kuskil 50km, näitas paremale mingisugust looduspargi ala. Sõitsime sisse ja uudistasime ringi. Midagi väga suurt seal vaadata ei olnud, aga koht ise oli maanteest päris palju eemal ja tundus suurepäease ööbimiskohana. Kuna kellaaeg oli ka juba üsna õhtusöögi lähedal, otsustasime et proovime täna vabas looduses ööbida.

See oli suurepärane otsus, sest mulle väga meeldis looduses. Muidugi üsna kiirelt tuli õhtu pimedus peale ja õhtusöök jäi natuke hilja peale, saimegi ära proovida oma ostetud laterna ja taskulambid. Toimisid kenasti.

20181031_182646.jpg

Neljas päev, 1.november, sihtkoht – Eucla. Kuna sel päeval oli sõitmist päris palju ja tegelikult ei olnud vahepeal ka midagi väga vaadata, kulus pea terve päev ainult sõitmisele, see oli see päev kui ületasime enda esimese piiri, jõudsime õhtuks Lõuna-Austraaliasse. Koht kus ööbisime ei olnud päris Eucla, sealt sõitsime läbi kuskil 50km edasi. See öö olime jälle looduses, seekord täitsa ranniku ääres. Tuul oli väga tugev. Seekord ei olnud me üksinda, seal parkis veel päris mitmeid masinaid.

20181101_171518.jpg

 

20181101_172814.jpg
Kert sooja tekki nautimas.

20181102_070519.jpg

Hommikul hakkasime liikuma uuesti ja õige varsti vaatasime kella, kell oli 2.5h järsku edasi liikunud. Tuli välja et Läänest Lõunasse ajavahe muutus suisa 2.5h, väga veider oli, hommikust sai järsku hoopis lõuna. Kõik muutus, kui varasemalt olime harjunud et 19.00 on juba täitsa pime, siis nüüdsest hakkas pimedaks minema alles 21.00.

 

Viies päev sõidus, 2.november, sihtkoht – Ceduna. Sel päeval oli plaan taas leida mõni carvanpark, kuna viimased kaks ööd olime looduses olnud.

Enne kui me Cedana linnani jõudsime oli meil ees ka ametlik piiri ületuskoht, kus reaalselt kontrolliti meie autot. Kontrolliti ega me ühtegi juur-,aed-, või puuvilja kaasas pole. Enne seda olime just ostnud kilo õunu, mis me nüüd ilusti ära pidime andma. Kontrolli tehakse, sest väidetavalt võivad mingid lendavad putukad muidu kaasa tulla, keda muidu seal ei ole ja tekitaksid meeletut kahju sealsetele kasvavatele puuviljadele.

Cedana linn oli väga ilus rannikuäärne linn. Piisavalt väike, kuid samas piisavalt suur et endale tegevust leida. Kõikidest caravanparkidest, kus me tänaseks juba käinud oleme, oli see parim. Suur köök, ruumi kõigi jaoks, väga korralikud duširuumid ja vetsud ja üleüldse oli park väga hästi korras hoitud.

20181102_174541
Ceduna sild, sealt pealt oli võimalik hästi krabisid püüda.

Kuuendal päeval jõudsime  Port Augustasse, 3.november, laupäev. Tolle päeva hommikul mõtlesime Cedunas olles, et äkki oleme ühe päeva veel seal, sest koht oli hea. Kuid otsustasime ikka Port Augustasse sõita. Tahtsime normaalsel kellaajal sinna jõuda, sest tahtsime mõlemad ühte finaali mängi jälgida. See meil õnnestus hästi. Naljakas vaatepilt oli see, et meil olid igal pool kõrval hästi suured telgid ja ainult suured masinad ja siis oli meie telk nurgas, mis oli teistest julglt vähemalt poole väiksem.

20181103_144556.jpg
Sellised näevad üldjuhul välja carvanparkide joonised, mis juhendavad sind, kus on sinu ööbimiskoht, kus on vetsud, köök jne. Enamuselt on nad kõik üsna sarnase ülesehitusega.

Seitsmes päev – 4.november. Kuna oli pühapäev, siis me linna veel minna ei tahtnud. Järgmine linn muidu Adelaide. Kuid seal me tahtsime käia kinos ja Queeni filmi ära vaadata, kuid pühapäeval olid palju kallimad hinnad, sellepärast ei hakanud pühapäeval sinna minema.

Poolel teel nägime jälle mingit kohta, nimega Alligator Gorge. Pildid tundusid lahedad, otsustasime minna. Sõit sinna oli läbi mägede ja mägede vahelt vähemalt tund aega sõitmist. Enne kui hakkasime kohta sisse keerama, oli suur silt, et kui edasi sõita, peab maksma pargi maksu, 10dollarit või midagi sarnast. Me ikka tublid kodanikud ja maksime selle maksu ära läbi interneti, sest kohapeal kedagi muidu kontrollimas ei olnud.

Sinna jõudmiseks pidime sõitma täitsa kõrgele mäe otsa ja siis jälle natuke madalamele et uuesti mäkke minna, lõpuks kui kohale jõudsime olid tunduda kärsa lõhna pidevast pidurdamisest, mis väga hea ei ole. Koht ise oli lahe, nägime seal erinevaid asukaid, tee peal oli väga suur sisalik, kel tundus et aega liikumiseks oli terve päev.

20181104_124743

20181104_135158

See päev oli kõige palavam päev, mis meil veel Austraalias olnud oli. Valisime õige päeva matka jaoks mägedes! Koht ise oli ilus, mulle see rännak seal väga meeldis.

Kui matk läbi, sõitsime edasi, plaan oli enne Adelaide linna mingisugune looduse koht leida, kus ööbida saaks.

Pildid näitamaks meeletuid viljapõlde, mis saatsid meid terve Lõuna-Austraalia vältel. Põllud nii suured ja laid kuniks silm näitab. Võin julgelt öelda et põllud saatsid meid ligi 1000km.

Leidsimegi 50km enne Adelaide endale koha, kuhu minna, oli jälle rannikuäärne koht, inimesi oli seal palju, sest koht oli tasuta ööbimisekoht, kus oli suurem katusealune ja isegi vetsud olemas. Kuna päev oli olnud meeletult palav, tahtsime kangesti ujuma minna. Kui sinna randa kohale jõudsime, mõtlesime ümber, sest see rand oli seal üsnagi kole ja koristamata, see vesi ei kutsunud kohe üldse ja jäi jällegi ujuma minemata.

 

Kaheksas päev 5.november – sihtkoht Adelaide. Sealne plaan oli linnas natuke tuiata. Põhi plaan juuksur leida ja kinos käia. Läbi otsingute leidsime koha üsna lähedal meile. Juuksuriks vanem mees, arvamuste kohaselt pidi olema suurepärane koht, mida kõik kiitsid. Esimesena läks tooli Kert. Ütleb juuksurile, et lihtsalt lühemaks, küljed ja pealt. Juuksur selle peale, kui palju? Mitu millimeetrit? Kert selle peale vaatab lolli näoga otsa ja ei oska midagi kosta. Mingi seletamine käib ja lõpuks jõuavad kokkuleppele, et alustab kõrvadest masinaga 4mm ja siis saab alati lühemaks teha kui ei meeldi. Kui küljed olid tehtud, küsib juuksur, kas soob kogu pea nii teha või kuidas tundub? Kert selle peale, yep see on see. Juuksur selle peale võtab masina uuesti kätte ja laseb tal üle pea. Nägin peeglist ta reaktsiooni, see oli päris naljakas. See ei olnud kindlasti see soeng, mida ta endale tahtis. Kokkuvõttes sai ta endale tavalise lühikese kaitseväe pea, millega ta väga rahul ei olnud. Mul muidugi oli nalja kui palju.

Järgmisena oli minu kord. Ma juba valmistasin natuke ette, et kuidas ma tean mida ma tahan, ostsisin välja kiirelt ühe pildi, mis enam-vähem vastas sellele mida mina tahtsin. Selle peale kostis juuksur et pildi peal on mehel pikemad juuksed kui minul praegu. Mina sellest muidugi aru ei saanud ja ütlesin et tee mulle sarnane soeng nagu pildil, ei rahuldanud ka see teda ja lõpuks pidin ikka talle mõõdud ütlema, kui palju ja kust. Alustas ta 4mm-iga külgedelt, see tundus minu jaoks iga liiga pikk, ütlesin talle et lase uuesti, aga tee seda 2mm. Selle peale tegi ta suured silmad pähe ja küsis kas ma tõesti tahan selle veel poole lühemaks teha. Ma ütlesin ja, ma olen kindel. Sain enam vähem normaalse tulemuse, millega rahule jäin.

 

Edasi läksime kinno, Queeni filmi vaatama. Film mulle väga meeldis. Peale seda tagasi oma caravanparki. Õhtu pimeduses tulid seal bossumid välja ja turnisid puude kohal, mõned neist käisid mul ikka väga lähedal ja minu meelest üks jälitas mind mööda puid vetsude juurest tagasi autoni.

 

Üheksas päev 6.november, sihtkoht – Mildura. Sellel päeval oli plaan jõuda Mildurasse. Hommiku poole käisime veel Adelaides ringi ja siis hakkasime liikuma. Oli taas plaan loodusesse ööbima jääda. Leidsime kena jõe äärse koha, kus end kenasti sisse seadsime. Koht oli väga huvitava koha peal, sest seal samas läks kolme piirkonna piirid. Lõuna-Austraalia, kust meie just tulime, Victoria all pool ja NewSouthWales, ühel pool jõge oli üks, teisel pool teine piirkond. Kellaaeg jälle muutus, läks pool tundi veel edasi.

Mildura kandis nägime tee ääres apelsini põlde, Tuli kohe mõte, et peaks kinni pidama ja endale ka mõned kiirelt korjama, enne kui keegi näeb. Läksin jooksin ja korjasin kiirelt käed täis.

20181106_174839
Mina, õnnelik oma kärmelt korjatud saagi üle. Väga maitsvad apelsinid olid

20181106_203142

 

Kümnes päev, 7.November, sihtkoht – WaggaWagga. Päris WaggaWagga sse kohale ei jõudnud, aga üsna lähedale. Ööbisime taas looduses, seekord kuskil orus, seal oli väike järv ja lehmad tatsasid ümberringi. Kui jõudsime, ei olnud seal veel kõige külmem ,kuid tunduvalt jahedam kui mõjal seni, öö läks ikka päris jahedaks ja hommikul ärgata oli päris külm. Vaatasin järgi, hommikul oli ainult 4c kraadi sooja.

20181107_185652.jpg

20181107_190314

20181108_085656(0)
Hommikul oli vaja soe koidagi sisse saada ja siis juba edasi liikuda!

 

Üheteiskümnes päev, 8.november – 11nobember, sihtkoht – Sydney. Kuna me olime oma tegellikule sihtkohale juba väga lähedal(ainult 500km oli jäänud Coffs Harborini), otsustasime, et veedame Sydney s kolm ööd. Esimene öö panime enda koha püsti caravanpargis ja ei jõudnud suurt midagi teha. Järgmine hommik oli plaan kohe minna linna uudistama.

20181108_143429
Mees oli nii väsinud, et ei viitsinud isegi telki üles panna

Grillimine Austraalia moodi, suur metall plaat, mille peal söögi tegemist nemad nimetavad grillimiseks, seni siin oldud aja jooksul pole tavalist söe grilli veel märganud.

Linna sõitsime ronginga, rongijaam oli õnneks üsna lähedal ja ainult väikse jalutuskäigu kaugusel. Sõitsime rongiga kuskil 30-40min ja olimegi täitsa keskuses. Esimene mõte, lähme vaatame kuula ooperimaja üle.

20181109_110824.jpg

20181109_114710

Kui põhi asi nähtud tuiasime niisama ringi ja hakkasime söögikohta otsima.

20181109_121023

20181109_115026
Üks väga suur laev

Kui linnas käidud, liikusime tagasi oma ööbimiskohta. Järgmiseks päevaks plaane polnud, see oli 10.november, laupäev. Kuna väga häid plaane polnud, ma ei tahtnud ka niisama toas istuda, läksin linna üksinda uurima, seekord mitte rongiga, kõndisin lihtsalt ümbruses ja vaatasin ringi.

Kätte jõudis 11.november, pühapäev. Läksime oma caravanpargist ära, plaaniga üles leida ”Kodus ja Võõrsil” õige rand. Sinna oli päris pikk sõit, linna sõitu oli ligi 1.30h kui mitte rohkem. Esialgu läksime valesse randa, kuid õige pea leidsime juba õige ranna üles!

See oli esimene rand, kus me reaalselt ka ujumas käisime, lained olid päris suured, tundisd kuidas lained sind kaasa tahtsid viia.Ilm oli super. Varasemad rannad, mida külastanud olime, olid enamjaolt ikka alati tühjad, aga mitte see, see oli ikka õige ranna moodi inimeste mõttes. Maagiline koht.

20181111_11533020181111_12384920181111_14210820181111_14405820181111_14435720181111_144510

 

Neljateiskümnes päev – ikka 11.november. Õjtuks liikusime edasi, jõudsime Newcastle kanti. Seal ööbisime kuskil mäe otsas, ligi 20min sõitsime sinna mäkke. Seal oli väga aktiivne metsaelu, igasugu erinevaid hööli oli öösel ikka kuulda.

Viieteiskümnes päev – 12.november. Edasine plaan oli lihtsalt ringi sõita külateedel ja ehk leiame endale juba töö ajaks kui ralli läbi saab. Tegelikkuses me väga farme läbi ei käinud, kõik tundusid kuidagi väikesed ja me küsima ei läinud. Täpselt ei teagi, mis selle koha nimi oli kuhu järgmiseks ööseks jäime, tean et see oli kuskil Newcastle ja Port Maquarie vahel. Ööbimiskohaks leidsime endale taas ühe jõe. Kuid sinna jõe äärde polnud sugugi nii lihtne saada. Esimene tee mida proovisime sõita, sealt pidime tagasi pöörama ja tagasi minema, sest selle teepeal oleksime tõenäoliselt lihtsalt oma masina ära lõhkunud.

Kuid õnneks oli seal teesid rohkem ja sõitsime edasi ning leidsime endale päris hea koha suure jõe ääres. Seal kogesime ka tõusu ja mõõna. Siis kui kohale jõudsime oli vesi veel üsna kõrgel, kuid õhtu poole mõne tunni pärast oli seal juba väga madal.

Kui vesi madalaks läks oli seal hästi palju väikseid krabisid, kui hästi vaadata peaks pildi pealt ka leidma.

Mingi hetk tuli sinna veel üks auto juurde. Hiljem tuli välja, et nemad olid ka eestlased. Muidugi päris kindlalt öelda ei saa, aga nende kõlaritest oli vähemalt kuulda Nublu-Öölaps lugu. Juttu me nendega ei teinud, kuid väga huvitav kokkusattumine sellegipoolest, kuskil üsna suvalises kohas Austraalias olles, üsna kaugel linnadest, kohata teisi eestlasi.

 

Viieteiskümnes päev 13.november, sihtkoht- Port Macquaire. Tegevus sama mis eelmisel päeval, sõitsime vaikses tempos edasi, nautisime loodust.

Port Macquaire linn ise oli väga vee rohke. Selline tunne, et igal pool oli vesi.

20181113_185558.jpg

Kuueteiskümnes päev, 14.november – JÕUDSIME LÕPUKS KOHALE!

Sellest juba varsti pikemalt!

 

 

Frankland River – Oliivi farm

Teiseks tööotsaks saime endale traktoriga sõitmise mööda oliivi puid. Esmaspäeval, kui sinna esimest korda jõudsime, oli meie reaktsioon üsna kesine. Mõtlesime päris tõsiselt järgmine päev juba ära minna. Majutus oli plekk karbis, mis päeval läks saunaks ja öösel päris külmaks ja praksus päris hästi päikse käes. Muidugi kogu see majutus seal andis soovida. Suured ämblikud ja võrgud igas nurgas, rääkimata mustusest köögis. Kuid kõigele sellele, häiris meid kõige rohkem see, et pidime hakkama tegema vahetustega tööd, mida me ei teadnud. See tähendas seda et, üks meist teeb päeva esimeses pooles ära 9h ja teine päeva teises pooles, lõpetades üsna hilja. See oli ka põhjus, miks mõtlesime juba esimese päev lõppedes ära minna, sest poleks terve selle aja peaaegu kedagi näinud ega kellegagi rääkida saanud, üks lõpetab, teine alustab, üks lõpetab, teine magab, üks alustab, teine magab. Esimene päev muidugi anti meile teisi tööülesandeid kui traktori sõit, selle instruktaasi saime järgmine päev, kui olime otsustanud ikka kätt proovida. Oliivi farmi vastu meid võttis.. esialgu tundus justkui araablane, suure musta habemega ja pea peidetud suure riide alla. Hiljem tuli muidugi välja et ta oli Indiast päris hoopiski, nimeks Lakhwinde. Teine mees farmis tegutsemas oli Trevor, tema oli see kel õnnestus meid veenda, et ikka prooviksime mõned päevad.

20181015_132734.jpg
Esimene päev saime lammastega tööd teha, täpsemini neid taga ajada ja õigetesse kohtadesse aidata. See oli päris vahva.

20181015_132727.jpg

Teine päev saime juba traktoritega sõitma hakata. Olime otsustanud kätt proovida. Saime väikse sissejuhatuse ja juba jäetigi traktor täitsa meie hoole alla. Hommiku poole tegi Kert ja peale lõunat mina. Esimene töö traktoriga oli oliivi puude ridade vahelt läbi sõita ja neid pritsida mingi kemikaaliga, mis hävitks muru ära. Seda oli tarvis teha tuleohutuse pärast. Et kui peaks põleng tekkima, ei leviks tuli oliivi puudele.

20181015_172607.jpg
See oli meie esimene traktor

T unnid me tegime muidugi paremaks, et ei peaks liiga hilja õhtuni väljas olema. Kert alustas juba kell 5 hommikul, et mina saaks kuskil lõuna aeg vahetuse teha ja lõpetada normaalsel kellaajal, mitte päris öösel.Ridade vahel oli palju kängurusi hüppamas, kes tihti hüppasid traktori eest ära aööes päris viimasel minutil.

20181016_160159.jpg

Esimene õhtu traktoriga oli natuke kõhe tunne. Kuna olin majutusest natuke eemal, suisa teisel pool maanteed, ja isegi mööda maanteed mõnda maad sõitma. Kuna pimedaks läks ka juba kuskil 18:30, ning mul oli tarvis olla kuskil 21:30-ni. Pimedat aega oli üksjagu. Aga ei olnud midagi hullu, lihtsalt natuke veider.

20181018_060548.jpg

Ühel õhtul õnnestus mul traktori esimene ots keevitusest lahti saada ja see katki teha. Sain varem õhtule! Ei saanud… Sest ma tark unustasin ühe vedru lulla põllu peale maha, mis oli kindlasti vaja üles leida, võtsin meile antud ute(kastiga auto) ja läksin seda pimedas põllu peale otsima. Õnneks ma enam-vähem teadsin kus see asus. Kuid läks siiski ligi 20 minti et see üles leida, ei olnud tegemist just kõige suurema jupiga. Utega oli ka tore pimedas sõita, sest tavatulesid polnud, ainuke tuli mis kuidagi funkas olid kaugtuled, aga et need toimiks, pidi kogu aeg kangi peal hoidma. Põllu vahel ümberpööramine oli kunst omaette, sest tagurdada ei näinud üldse, aga kuidagi sai ikka tehtud!

Tegelikult midagi hullu traktoril viga ei olnud ja tõenäoliselt olid lihtsalt keevitused vanaks ja nõrgaks jäänud ja pididki lahti tulema, ma lihtsalt võib-olla aitasin natuke kaasa. Aga hommikul sai masin uuesti korda tehtud, uued keevitused peale ja sai juba uuesti mõne tunni pärast sõita. Mina selle traktoriga rohkem ei sõitnud. Ei sõitnud enam selle pärast, et peale lõunat hakkas vihma sadama ja siis sed tööd teha enam ei saanud, kuna kui kemikaal vihmaga kokku puutus, ei mõjunud see enam kuidagi. See päev sai teha mingeid juhu otsi. Aitasin mingil sakslasest rekkajuhil katust ehitada rekka konteinerile, millega ta meile järgmised päevad sõnnikuhunnikuid tõi.

Alates järgmisest päevast saimegi uued tööülesanded. Saime hakata sõnnikut oliivi puude ridade vahele viima, kuna päevad olid vihmased ja teist tööd enam teha ei saanud. See meeldis meile rohkem. Tegevust oli rohkem, pidi sõnniku ühe traktoriga peale laadima ja teisega ridade vahele sõudutama, kast sai üsna kiiresti tühjaks.

20181028_102242.jpg

20181019_155452.jpg

20181019_155535.jpg
Meie tööriistad.

Suure käruga pidi sõitma mööda kitsaid vahesid ja ala oli kohati ikka päris mägine. Vahepeal ei tahtnud väga mäkke ronida ja teinekord tahtis kuidagi kiiresti mäest alla lippama hakata.

20181026_175745.jpg
Siit natuke näha kuidas maaping läheb alla ja siis tagasi üles. Tegelikkuses olid need ikka päris järsud.

20181023_111409.jpg

20181025_174531.jpg

See ongi enam vähem kõik mis meie oliivi farmi kogemustest rääkida. Kokku olime seal kaks nädalat, aeg läks kiiresti ja harjusime ära ka vahetusetega, kuid enam pikemalt seal olla ka ei tahtnud. Uued seiklused ootavad.

20181028_103130.jpg

Jälle tagasi Perthis ja Grahami juures!

Kui Perthi tagasi läksime, olime oma eelmise majaomanikuga kokkuleppinud, et kas ta võtab meid uuesti ja vastu ning seekord lausa nädalaks( Selle ajaga oli plaan auto ära müüa ja edasi liikuda kahekesi) Graham oli meid rõõmuga nõus vastu võtma ja saimegi minna tema juurde, autost pildid teha ja müüki panna. Autot tahtsime müüa, sest oli see ostetud kolme peale ja kuna Sander tahtis üksi edasi minna, oleksime pidanud talle tema osa loomulikult tagasi maksma, mõtlesime et ei ole mõtet kahe peale nii kallist autot omada, müüme maha ja ostame uue.Müüki panime muidugi suurema summaga, sest auto tegime vahepeal rohkem korda kui see enne oli ja auto ise ka tundus et on rohkem väärt kui see mille ees meie ta ostsime.

Järgmine päev saime Kerdiga töövestlusele, käisime seal ära ja tuli välja et oli võimalus esmaspäevast tööle minna. See oli neljapäev ja peale lõunat pidi juba keegi ka autot vaatama tulema. Peale seda mõtlesime et praegu oleks väga halb mõte auto maha müüa, sest nädalavahetus kohe tulemas ja esmaspäeval peaks juba uus auto olemas olema. Selleks tuli teha võimalikult halb esitlus potensiaalsele ostjale, et ta autot ära ei ostaks. Kuulutuse võtsime kohe maha, et keegi teine ei tahaks endam vaatama tulla. Kuid mees kes tuli oli kahjuks autost üsna vaimustuses, kuid tahtis veel perega läbi rääkida. Peale seda kui ta oli ära läinud saatsime talle sõnumi, et kui ta otsustab auto ära osta, siis ta reaalselt kätte saaks selle alles nädala lõpus, sest meil vaja seda autot, et uus auto osta. See vist hirmutas mehe ära ning õhtuks kirjutas, et ta ikka ei osta autot. Meil vedas! Sest ei pidanud tõmblema hakkama, ainus asi, pidime Sandrile tema osa maksma. Nädal aega meil Kerdiga muidugi ei õnnestunud Grahami juures olla, sest esmaspäeval pidime uuesti Manjimupi poole sõitma( Manjimupi lähedal,  Frankland River)meie teisele töökohale, mis oli juba paljulubavam, kui mustikapõõsad.

 

Esimesed telkimised

Kuna kogu telkimisvarustuse ostsime ära koha peale auto ostmist, mõtlesime, et võiks seda kasutada ka, muidu seidab niisama. Mustika farmist sõitsime Lancelini, ilus koha otse ookeani kõrval, ligi 50km tööotsast, üks põhjustest miks me rohkem sinna tagasi ei kippunud, sest poleks suurt midagi kõrvale pannud. Seal leidsime endale camping koha, kolmene koht maksis 35$ öö eest ilma vooluta.

20181008_184652.jpg

Koht oli mõnus ja hea vaheldus. Seal oli olemas köök, kus sai süüa teha ja duširuumid pesemiseks. Esimene õhtu pikalt aega polnudki, panime püsti telgid, tegime süüa ja oli juba täitsa pime ja sai magama mindud. Järgmine hommik käisime kiirelt läbi veel mustikafarmist ja viisime sinna oma paberid, et ühe päeva eest palka saada. Ülejäänud päeva võtsime üsna vabalt, avastasime rannajoont ja mõtlesime uut plaani. Muidugi see sama hommik oli üsna suure tähtsusega, sest sel hommikul otsustasime, et lähme eraldi edasi, Sander tahtis üksinda edasi liikuda. ( Kolmekesi oli ka üsna raske koos tööd kuskile leida). Panime paika uue plaani. Tagasi Perthi minna, auto maha müüa ja siis eraldi teid minna, Sander üksinda ja meie Kerdiga kahekesi edasi.

Kuid enne, kui Perthi poole tagasi läksime, olime ühe päeva veel Lancelinis. Käisime avastasime ümbruskonda ja nautisime loodust ja kauneid kohti ümberringi. Seal samas lähedal olid ka suured liiva mäed, suisa võiks öelda kõrb, kus oli võimalik lumelauaga liivas laskuda.

20181009_153227

Oligi kätte jõudnud jälle õhtu. Samal ajal kui meie köögis süüa tegime, oli keegi osav üsna meie telkide lähedal kaevukraanile otsa sõitnud. Kui köögi poolt tulime oli muidugi juba täitsa pime, kuid suurt tiiki, mida enne polnud oli raske märkamata jätta. Vett voolas meeletu kiirusega, usun et kuskil tunni pärast oleks see ka meie telgid juba üle ujutanud sellise survega. Tegutsesime kiirelt ja andsime sellest teada. Abi tuli üllatavalt kiirelt. Umbes 5min pärast oli koha järelevaataj kohal ja läks koheselt kraani kinni panema. Muidugi, selleks et seda ühte kraani kinni panna, pidi ta kogu laagri vee kinni keerama, keegi ei saanud rohkem vett. Muidugi hommikul kui ärkasime oli juba uus kraan paigaldatud ja asi korras. Väge kiire töö. Kõige parem on see, et sama tegelinski, kes autoga kraanile otsa sõitis,(tõenäoliselt, päris kindel ei saa olla, aga kedagi teist uut seal ei olnud) pani rahulikult oma telki püsti ja ei teavitanud kedagi, las uputab!

20181009_201419.jpg
Kui täpsemalt vaadata, näha kuidas ümberringi on küik vett täis. Seda oli päris palju, ligi 50m ligi kindlasti, kui mitte rohkem.